Igasugu muude plaanide sisse oli mul kindlasti kavandatud väike kalalkäik, mis sai teoks eile, mitte et see ei korduks veel nende 10 päevase külaskäigu ajal.
Sai siis ettevalmistatud 1.5 õnge selleks puhuks, mu enda natukene korralikum ja mu enda oma taas, aga natuke väike ja odava rulliga natuke mittekorralikum, ehk siis mis ei lennuta eriti kaugele. Seepärast kutsungi seda "poolikuks" õngeks :D
Kohale jõudsime ca poole seitsme paiku, peale seda, kui olin kohaliku krabiküti käest soetanud 18 isendit tõsisema lahingu tarbeks. Ilm oli sel hetkel üsna tormine, tugevad tuuleiilid ja laine lõi vastu kallast ja meetreid isegi üle pea. Umbes kella 18.45 paiku saabus tõusu lagi.
Peale krabidele kääridega "iluoperatsiooni" ja kaladele meeldivaks maiuspalaks valmistamist, asus siis meie tiim kolmekesi 1.5-te ritva vehkima ja minu vana (noh paar nädalat tegelikult) uue tuttava Gordoniga maailma asju arutama, ka jalgpalli teemal muideks, kus vana patsutas õlale ja lohutas, et see on ainult sport ja jalka pole enam ammu aus mäng. Ei mingeid emotsioone, ka mina tõdesin, et Iirimaa tegelikult ka oligi parem ja vääriski võitu, kuid kas nii suurt, ahh kes teab.
Ca kella poole kaheksa aeg sai Gordon siis esimese tursa, väikseke paistis, aga siiski tursk, meie söödal oli vist sigareti lõhn küljes, mida nu näpud võisid eritada, igatahes ei nuusutatud ka mitte meie delikatesse.
Siis tiris Gordon veel paal coalfishi välja ja selleks ajaks oli kell ka juba ca 20.30-21.00, ei vaadanud sel hetkel, aga Gordon kui vana 64 aastane kalamees, arvas et tursk on selleks ajaks lesta lasknud, merevetikad kohe jõesuudmest mere poole mõõnaga kaasa minemas ja pakkis oma asjad kokku ja läks kodo ära. Hmm, mainisin ära talle, et ma veel jään ja kui kala saan siis pole ka vanadel kalameestel alati õigus ja kui on, siis tulebki omadest mitte teiste kogemustest õppida. Tsao kakao :)
Ei möödunudki palju aega peale seda, ehk minutit 10 kui punane tuluke mu ridva otsas korralikult "jõnkat" tegi, ei ei, kohe ei tohi ritva kiskuda, loe kaheni ja vaata mis edasi saab ! 1 , 2 ja ritv uuesti võbelemas. Noh asja tsekkides sai kohe aru, et tegemist on millegi suurema, kui 100 grammise makrelliga, mida siiani ju harjunud püüdma olin. Tursal on sellised huvitavad võnked, kui makrell nagu siristab sul tamiili otsas, st võbeleb üsna kiirelt, siis tursk ja ka dogfish nii palju ei rabele. Raskem on neid mudugi tõmmata, eriti siis kui see jõuline, kuid samas aeglane maadlus pihta hakkab. Ei samas pole midagi hullu ka, kui õppinud riistad käe-jala juures on :)
Sellisel hetkel muust ei mõtlegi, et "for fak sake", palun mitte dogfish, mis kuulub väikeste hailiste seltsi ja pole just maailma parim kala, kuid siiski söödav. Oh seda rõõmu, kui kalda lähedal näen seda hõbedast helkimist, yesss, vähemalt mitte pruun nagu need hailised on.
Kohas, kus kalastasime, on sellised piirded, et jalakäiad ei viitsiks vette hüpata ja kuhu saaks õnge toetada. Noh vaevalt seda viimast, aga mugav, seni kuni oma tripodi pole jõudnud soetada.
Et siis kaldast tuli veel paar kolm meetrit see tursapoiss ka üles sikutada, mis õnnestus muidugi, nagu ütlesin ennist, teevad meil selle asja õppind tööriistad ära !
Edasi läks poole tunnise intervalliga iga kala 1cm suuremaks mis kätte mängiti mulle. Ca 10.15 sain siis kolmanda ja eile õhtuse suurema kala, pikkusega 50cm, kaalu ei tea, kuna pole millegagi kaaluda ja naise isiklik kaal petab 100% !
Onupoeg kahmas veel ühe coalfish ookeanist ülesi, ja mina siis esimese coalie ehk ka siis õhtu viimase kala ja kellaajaks sai fikseeritud 23.00. Lisaaega polnud seekord ettenähtud, kuna sugulased arvasid, et õlu on ikka parem, kui kala, vabandust, UNI st. Noh õllest unistasin tegelikult samal ajal hoopis mina, kuna autojuhid ei tohi meil üle poole promiilise joobega sõita, siis saigi ühiselt jõutud otsusele, et mõni teine homme kalastame ehk veel.
No unustasin fotoka maha, kalad rookisin rannas ja pildid tegin kodus, EESTIKAS !
No comments:
Post a Comment