Reedeks valisime välja ranna, mis asub mu tuttavate jaoks kõige lähemal, ca 10km ja on teada hea kalastuskohana. Ilm ise oli paraku liiga vaikne aga ilus. Mereahven tahab suuremaid lained, see vahutab kaldaliiva ülesse, kus elavad siinsed mereliiva ussid (lug worms) ja toidujahi instinkt tuleb siis ka mereahvenal välja. Kusjuures väga madalasse vetesse tulevad nood.
Tuttavad püüdsidki siis nende ussidega ja mida krabidega. Vehkisime kaikaid seal vist tunde 5 ja tulemus:
Sõber üks 10cm lest ja mina 0 .
Masendust ei olnud ega tulnud, kuna plaanis oli veidi kaugemat randa külastada järgmine päev ja õlu kütab alati reedel tuju heaks.
Laupäeval oli oluliselt parem päev.
Kella 8.30 ja 11 (õhtul) vehkisin oma kahe ridvaga nahka soojaks ja vaatasin pealt, kuidas tuttavad ussidega selle aja jooksul 5 ilusat lesta välja sikutasid, suurima pikkus oli vist 36cm. Sinna maale ei olnud meist keegi saanud veel kala, mille jahile me tegelikult ju läksime.
Ja siis kui oli kätte jõudnud tõusu tipp läks ka minu nägu naerule. Esimene mereahven siis mulle. Enne seda tehti muidugi hoolega minu ja mu teisest maakonnast pärit krabide üle nalja, kuna seal kandis ei ole krabidega püük vist väga populaarne.
Õnneks ei läinud palju aega kui ka sõbral õnn naeratas ja kalamelu j'tkus selliselt meil 4h.
Kokku sõbrad kahe ridvaga 5 lesta ja 4 mereahvenat, mina 4 ahvenast. Mul läks siis veitsa üle limiidi, aga kirjutasin kaks lisakala ühe kaldal jalutava kodaniku arvele, kes vist kald lahkelt mulle "andis" :D
Õhtu oli seega rohkem kui kirjas (öösel kl 2) seega aeg puhata.
Pühapäev jätkus meie vaikne, tasakaalustatud kalastamine veidi teistmoodi, vast ehk nagu õige kalastamise moodi :D
Kella kahest päeval algas meie päev siis asisema grilliga. Tuul oli nii tugev, et viis täis õllepurgid ka laualt minema ja seda siis hoovis, mitte ookeani ääres.
Kella kaheksaks olime siis 3 peale natuke asju manustanud ja maailma kõige vägevamad kalamehed valmis.
Teekond samasse randa mis laupäeval osutus progressiivseks.
Kohale jõudes oli tuul niivõrd tugev, et tükk tegu oli üldse jalgadel seista aga see ei segand meist suurt kedagi. Viskasime 5 ritva sisse ja kadusime 20m eemale jäetud bussi mingite purkidega sinasõprust tegema. Tagasi jõudes ca 10 pärast avanes maailma kõige trööstitum pilt meile. Kõik 5 ridva tonka rakendused olid kaldale uhutud ja nii sõlmes kui olla saab. Lahti harutamine ei tulnud kõne allagi, iga ridva ca 50m tamiile ja konkse läbisegi ...
Otsustasime, et lähme selle väikse poolsaare idakaldale ja me ei pidanud pettuma. ca 500m kahe kalda vahet ja ilm nagu öö ja päev. Ei tuult, ei laineid, kõik rahulik ja me tutvusime mingite purkidega jälle :D
Et mereahvenat teiselt poolt saart suurt loota polnud, arvasin ma kohe, kuna liiga vaikne oli seal pool selleks, aga kogu ülejäänud aja me passima ei pidanud, kala ja elukate sikutasimisega olime ametis mitu head tundi.
Välja tõmbasin mina 1 mere ahvena, 1 rai, 3-4 hailist (dogfish) ja 3 KRABI ja seda õngega !
Päris mitu läks ka otsast aga ega see tuju halvemaks ei teinud. Nimelt tegemist siis Spider Crab -ga kes söödale ümber endid mähivad ja siis nokivad. konksud neile suhu kinni ei jää, küll aga õnnestub neil endid nii mässida, et tamiil neile ümber kodarate jäävad ja nii neid välja õnnestubki tirida.
Tuttavad tõmbasid mõne lesta,, hailisi ja ka mõned krabid välja.
Söödad said otsa meil, siis tuli mudugi kl 4 hommikul hea idee minna usse kaevama poolsaare tippu, nii 4 km eemale. Tund rassimist ja saime oma ihaldatud maod, kui ma avastasin, et mu tel on kadund. No krt, teadsime et enne kalapüügi lõpetust sai veel pildistatud, seega tagasi sinna randa ja too vedeleski keset liivaranda ja ootas üles võtmist. Sellega siis seekord vedas.
Aa, siis proovisime uuesti vastas kaldas, kus tormas, viskasin 2 x ja tõmbasin tonni vetikaid välja ja loobusin, aeg oli joon alla tõmmata nädalavahetusele.
Nüüd siis puhkan vast kuu aega.
